MIDA TÄHENDAB EESTLASTE

JAOKS VABADUS

 

Vappu Thurlow

 

Eestlased on põhjamaine mere- ja metsarahvas, kes hindab kõrgelt oma kultuuri. Osaliselt on see modernne kultuur, teine osa sellest on seotud etnograafilise pärandiga. Alates 20. sajandi algusest võtsid noored kunstnikud ja kirjanikud teadlikult eesmärgiks areneda Euroopa kultuuri suunal. Noore rahvana, kelle teadlikkus „eestlastena“ tekkis alles 19. sajandi teisel poolel (enne seda ei olnud kasutusel sellist rahvuse nimetust, lihtsalt „maarahavas“) oleme arenenud suure tahtmisega ja sellevõrra ehk ka kiirendatult. 21. sajandi teise kümnendi lõpuks on Eestist saanud digiriik. Sellegipoolest hindame kõrgelt traditsioone ja püüame meeles pidada ajaloo õpitunde.

 

Vabaduse teema olnud meie jaoks üks kõige tähtsamaid kogu 20. sajandi jooksul. Olles kaks korda välja võidenud poliitilise iseseisvuse, hindame seda kullast kallimaks ja arvatavasti ei leidu sellist eesti perekonda, kes poleks vabadusele ohvreid toonud. 1918. aastal välja kuulutatud esimene Eesti Vabariik lõppes 1940. aastal; 1991. aastal astus Eesti välja Nõukogude Liidust ja sai jälle sõltumatuks riigiks.

 

2002. aastal asutatud Eesti Litograafiakeskus esitas 21 kunstnikule just selle küsimuse: mis on vabadus? Vastuseks tegid kunstnikud tõmmise; nendest pandi kokku litograafiamapp, mis on litokeskuse tegevuse ajaloos kolmas. Lisaks sellele dokumenteeriti teoste valmimist videos ja anti kunstnikele võimalus kommenteerida oma mõtteid seoses teostega. 

Igaühel Eestis, kel aastaid üle 30, on vabadusega seoses tingimata mingid isiklikud mälestused, sest iseseisva vabariigi väljakuulutamine 1991. aastal ja sellele eelnenud „Laulva revolutsiooni“ aeg oli kogu rahva jaoks kirjeldamatu oma emotsionaalsuses. Vanemate kunstnike jaoks on vabadus seetõttu alati poliitiline mõiste, milles sotsiaalne kogemus lõikub isiklikuga. Näiteks Leonhard Lapin ütleb: „Minu elu tähtsündmuseks oli see, et Eesti sai vabaks.“ Samuti on nende vabadusetunnetus tihtipeale kontrastne: üheltpoolt ei suuda nad unustada seda, mis oli enne, ja teiseltpoolt – mis tuli pärast vabariigi väljakuulutamist. Nõukogude ajal oli eestlaste vabaduseidee seotud mingi nägemusega esimesest Eesti Vabariigist, millel oli vastuoluline staatus: õpikutes kõneldi sellest ainult vihjamisi ja ajalootunnis seda välditi. Nii tekkis lastel lõhenenud maailmakäsitlus; kodudes räägiti ühte, koolis ja avalikus ruumis teist. Jõule peeti ainult julgemates peredes ja salaja, sest ametlikult olid ainult „näärid“ ehk aastavahetus. Väljaspool kodu ei tohtinud rääkida ka sellest, et paljud inimesed olid olnud Siberisse saadetud. Samuti kuulus VABAKS SAAMINE peamiselt ainult kodus arutatavate teemade hulka ja tundus, et selles Eestis, mis jääb väljapoole isiklikku ruumi, ei tule vabadust mitte kunagi. Kuni vabadust veel ei olnud, fantaseeriti ja kujutleti seda, või otsiti pidepunkte selle mõistmiseks minevikust. Kellel oma kogemust ei olnud, kuulas vanemaid inimesi, kes veel ise mäletasid esimese Eesti Vabariigi aegu. 

Kunstnikud, kes on enamasti unistajad, räägivad ja mõtlevad üldiselt palju sellest, mis oli varem ja sisuliselt ka sellest, „kuidas me kunagi unistasime vabadusest“. Prantsuse filosoofil Henri Bergsonil on huvitav põhjendus selle kohta, miks inimesed nii palju mineviku peale mõtlevad. Minevik säilib nimelt meie mälus automaatselt. Kõik, mis me oleme iial mõelnud või tundnud, on kogu aeg meiega. Teadvus tegeleb pidevalt selle tagasitõrjumisega alateadvusse; ainult käesoleval hetkel vajalikuna tunduval informatsioonil lubatakse ületada teadvuse lävepakku, s.t. meile meelde tulla. Seetõttu on meil kogu aeg selline ebamäärane tunne, et minevik – mälestused – on meiega. Sellise inimese vaimulaadis, kes tajub minevikku, kuid samas võrdleb seda aktiivselt ka käesoleva hetkega, kujunevad välja ideaalid, mille hulka kuulub arvatavasti ka vabadusekäsitlus. Teiste sõnadega: me peame mäletama oma minevikus mõeldud mõtteid selleks, et suuta originaalselt mõtestada kaasajal toimuvat. Vabadus oli idee, mille väljendamiseks otsiti kunstis mitmesuguseid metafooseid kujutusi, nagu Lapini abstraktne vabakäeline, litokivilt trükitud joon, või Navitrolla valged pilvetupsud sinises taevas. Kunstnikud, kelle mõtteviis küpses 1970. aastatel, tegelevad siiani oma isiklike nägemustega vabadusest, ja nende pidev püsimine selle vaimustuse laineharjal on mõistetav, nagu ka sellega kaasaskäiv idealism. Nendega koos elab 20. sajand oma ideedega nii kaua, kui nad on loomingulised – sellest hoolimata, et 21. sajand algas kalendri järgi juba peaaegu 20 aastat tagasi. 

Eesti kunstnike noorima põlvkonna jaoks ei ole vabadus kuigi poliitiline mõiste, sellega seostatakse enamasti isiklikku, või loominguvabadust. Nad näevad oma kaasaega realistliku pilguga: Eestis elades tundub, väidavad nad, nagu oleks meie riik maailma naba, ja inimesed on siin sageli üsna krambis. Kui reisida, siis lakkab Eesti olemast selline „naba“ – mitmed reisivadki just selleks et, „tunda ennast vabana“. Seega erineb noorte vabadusekäsitlus vanemate kolleegide omast: nad vajavad kompleksivaba suhtlemisvõimalust ja avaramat silmapiiri, „hulle ideid“ ja põnevaid elamusi. Kunstnik on nende silmis tavaliselt vabam inimene kui teised: tal on palju aega, sest ei pea kellast kellani töö juures istuma. Seega on tal vabadus vaimselt areneda. Ühtede jaoks on loomine puhas nauding, teised näevad selles siiski kohustust ja tunnevad, et luues nad ei ole vabad, kuigi fenomen – isiklik valik kulutatada oma aega loomiseks – on täpselt sama. 

 

tallinnartspace@gmail.com

+372 55604631

Peterburi mnt 2, T1 Mall of Tallinn

  • Black Facebook Icon
  • Black YouTube Icon
  • Black Instagram Icon